Pole päevikut, ega ka kohvi ... :)

Järgneva jutu kirjutasin mõned päevad tagasi, kuid ma ei pannud seda üles, kuna tundsin selgelt, et ma pole väga tasakaalukas ja tõenäoliselt ka mitte mõistetav. Nüüd on möödas mõned päevad ja ma tunnen, et ma ei oska ega viitsi seda allolevat teksti toimetada... ja ma mõtlen, et miks te ei võiks näha minu paljudest muljetest segast poolt? 

----------

Möödunud reedel tulid mõnetunnise etteteatamisega külla mu vennanaine M ja vanem poolvend L (51, mu Issakesel oli eelmisest abielust kaks poissi ja ma olen mõelnud, et kui ma ütlen 'noorem poolvend', siis jääb mulje, nagu mul oleks minust noorem poolvend, aga tegelikult, noh, on ta noorem oma vanemast vennast, mitte minust :) - ).

Enamik meist käib mingil määral kohusetundest oma sugulastel külas, et "sidet mitte kaotada". Mina tegin seda ka kusagil 15 aastat tagasi; põhimõtteliselt uskusin, et kui suhet mitte HOIDA, siis see katkeb ja see katkemine on paha. Praeguseks ma olen näinud kaht muud varianti:

1. Sa muudkui aga hoiad suhet, et näiteks lapsed ei unustaks ära, et neil on tädi või onu, aga siis elu viib jõu mujale ja see suhe ikkagi kaob. Minu (mittepoolik) Vend käis meil mitu korda aastas külas, et väikese Väikuga ilusat suhet hoida ja nad saidki super hästi läbi ja kui Vend käis kolme-nelja-viieaastase Väikuga oma sõpradel külas, siis nende vanemad või (sõprade) sõbrad olid kindlad, et Väiku on Venna laps, sest nad olid ühte nägu :D. Ma eriti mäletan, kui Vend käis üht oma Tartu sõbrannat otsimas, aga kodus oli ainult vanaema, kes tüdrukule hiljem ütles, et 'Vend' käis oma lapsega sind otsimas. Ja tüdruk ütleb, et no ei, kuule, 'Vennal' pole lapsi ja vanaema ütles, et kindlasti on, nad olid täpselt üht nägu! :D Muidu öeldakse, et meie Vennaga oleme välimuselt ja olekult ühtemoodi, aga Vend on alati olnud tumepruun ja mina valkjashall nagu mustvalgega pildistatud pannkook, - oo, ja nina!...  minu oma on pikk/suur, Venna oma on sirge ja väike. Ja siiski ... kui me oleme suuremas seltskonnas olnud, siis mulle võõrad tüdrukud on tulnud küsima, kas see poiss seal seltskonnas on mu vend? Ma ise sarnasust ausalt öeldes ei näe, kuid on võimalik, et meie kehahoiak ja väljenduslaad on nii sarnane, et inimesed hakkavad ka näos sarnasusi nägema. Ei oska kommenteerida, kuid seda on juhtunud liiga palju, et seda juhuseks nimetada.

Eee, ehemm, jaa, millest ma pidingi nüüd rääkima?

Igatahes, Vend meeldis tillukesele Väikule tohutult. Ta hülgas alati emme ja issu ja kõik teised sugulased ja rippus Venna näpu otsas, keerles tal süles ja võiks peaaegu öelda, et flirtis! :D

Ja siis tulid Vennal üle aasta kestnud välismaaelud (Hispaania, Austraalia, Kagu-Aasia) ja siis ka oma pere ja ... kogu sellest suhtehoidmisest ei jäänud muhvigi järele. Väiku võõristab kõiki mu sugulasi ja nutab vihaselt oma toas, kui keegi julgeb meile külla tulla. Sest aspergerina vajab ta tohutult paigas olevat rutiini. Ühesõnaga: võid aastaid suhte hoidmisesse investeerida ja tuleb aeg, kui seda nagu poleks olnudki. Ei ühtki 'sentimenti' (Väiku poolt), kuigi ta näeb fototõestusi sellest, kui väga ta Venna küljes rippus.

2. Sa võid mõnest sugulasest või sõbrast aastaid 100% nullsuhtlusega eemal olla, kuid elu viib teid kokku nii, et ühel hetkel olete te kõige lähedasemad inimesed, ja isegi lähedasemad kui vanasti.

Mina oma vanema poolvennaga, nimi L - ütleme nii :), vahepeal ei suhelnud aastaid, kuigi keskkooli lõpus olid mu lähimad kambajõmmid tema sõbrad. 

/// Väike vahemärkus: mina pole kunagi olnud sõbrannadekamba osa. Mul on igas vanuses olnud palju tunde kestnud imelisi südamest südamesse rääkimisi võõraste huvitavate inimestega, kuid ma tahan selle jätta ühekordseks. Ma pole tahtnud uuesti kokku saada, sest suurem/eksklusiivne intiimsus pole mind huvitanud ja olen ilmselt alateadlikult adunud, et järgmine kord võin ma olla hoopis teises tujus ja mingi ettevaatlik kompamine või suhte teadlik arendamine lihtsalt ei ole asi, millega ma tegeleda viitsiksin - see on mingil määral kunstlik ja ei saa olla miski, mida ma toetan. Suhete osas olen juba ammu olnud hetkes-elaja. Nii et olen elus hästi hästi palju kas valetelefoninumbreid/-toanumbreid andnud või öelnud, et ma olen ainult korraks selles linnas või valetanud, et mu elus pole aega või mul on boifrend olemas, nii et veel kord kokkusaamine oleks sobimatu. Nii et mul enne L semudega sobimist pole kunagi sõpradekampa olnud, olen olnud pigem dialoogiinimene kui seltskonnainimene.///

Niisiis elas L kogu oma lapsepõlve ja nooruse Rakveres, mina Viljandis, kuid läksin huvitava saatusemängu tulemusena keskkooli Rakveres ja kui talle tekkis perekene, ma kuidagi sattusin tema sagedaseks külaliseks, sest ta hakkas just siis elama samas (era)majas mu isapoolse vanaemaga ja vanaema külastades saime üle aastate jälle jutule. Ja ma mäletan nii hästi, kuidas tal käisid sageli külalised, kes polnud iial mind näinud ja mina samas tundsin ennast seal nii vabalt, et üks külalistest küsis lõpuks segaduses ja minu kuuldes L'lt, et kes ma olen?... (ja oli näha, et see küsimus oli mõnda aega vaevanud ka teisi :D :D :D, sest kõigi ninakesed pöördusid VIUHTI L poole)? Ja L naeris natuke, samuti kerges segaduses ja teatas, et ma olen tema õde //ta pidi valima, kas ta ütleb poolõde või õde ja ta valis oma tohutus armsuses, et ta ei ütle "võõrasõde" või "poolõde" või "kasuõde" -- ta otsustas mind nimetada 'täieõiguslikuks õeks'! 💖//. Asi aga on selles, et need friiking poisid olid teda tundnud terve elu, Rakvere on üsna väike ikkagi. Ja muidugi teadsid nad suurepäraselt I'd, minu n.ö Nooremat Poolvenda (praegu vist 47). Aga mingist õest polnud kõik need sõbrad elu sees kuulnud ja toas jäi vaikseks ja kõik jõllitasid mõnda aega mind, L'i ja üksteisele otsa :D Ja meie L'ga lihtsalt muigasime kõigile näkku, veidi ehk isegi nautides nende 'lühist'/mõistuse kokkujooksmist. :)

Ja siis oli kõigil oma eludega pusimist, ka mina olin Tartus juba pere loonud, helistamisekommet meil L'ga kummalgi pole ja sageli läks mitu aastat, enne kui ma L'ist midagigi kuulsin. Ja me kumbki pole nii sotsiaalselt planeerivad, et lihtsalt niisama perioodiliselt ühendust võtta, "et ikka 'suhet hoida'". Kõigil oma elud, kuid samal ajal mina vähemalt telefonitsi ja siis ka külalisena vastu võttes suhtlesin tema noorema venna I'ga, kes käis Tartus asju ajamas vahel, mälumängudel ja 'antiik-variaatides', ja kellel oli just Mehega super hea suhe: nad on mõlemad ajaloofanaatikud, keelepeded, ja neil on oma arvamus poliitikast, kuigi ma ütleks, et Mees on pigem irvitav ja I on paranoiline ja küüniline, lugemus on mõlemal tohutu, kuid siiski iseloom määrab, mida nad loetust välja nokivad... Kuid nüüd viimased 2-3 aastat olen elukeerdude iseärasuste tõttu suhelnud jälle hoopis L'ga. Ja ma näen, et ... pole vaja pingutada suhete hoidmiseks: küllap tõmbuvad inimesed, kui on õige aeg. Ja spontaanse tõmbega suhted on minu jaoks ainsad mõeldavad-'normaalsed'-aktsepteeritavad suhted.

Ja huvitav ongi see, et sa võid hoida mingit suhet ja hoolitseda, et see ei 'kustuks' ja mingil hetkel see kustub ikka. Ja sa võid unustada mingi suhte, mis lahvatab taas emotsionaalselt ilusaks ja küllastavaks, kui sa lihtsalt oled sina ise, aval ja aus ja pingutusteta tõmbad samase inimese ligi, kui aeg tuleb.

Nii et, nagu ikka, mina olen pingutamise/korralikkuse/tsiviliseerituse vastu ja loomuliku tõmbe/kutse poolt.

(Eff mii, ma olen nii pikalt hämanud! :D)

Eeeeeeenivei. Külalised teevad mu alati ärevaks, aga mitte L ja tema naine M. Nii et kui ma kõne sain, et nad tulevad ööseks, siis ma saatsin Mehe poodi ja esimese asjana tegin neile voodi ära, sest kui meiesugused rummilõuad kokku saavad, siis pole teada, kes kuhu magama jääb, kui voodeid pole valmis tehtud. Mina näiteks täiega olen maganud L kodus Rakveres pliidiesise pleki peal, sest mu õllene mõistus ütles, et kui ma just otse tahmasele-rasvasele puupliidile ei roni, peab see kõige soojem koht olema :D Ja ma võtsin ühe külalise botased pea alla - ma ise olin "peenest perest", nii et mul olid kontsakingad, mis, olgem ausad, pole head padjad! Tekki polnud, sest ülearust kas üldse polnud või vajus pererahvas jupp maad enne külalisi ära, nii et neid ei jagatud välja :D

Igaljuhul... nüüd reedel siis ostsime meie liitri rummi ja natuke süüa, ning ka nemad tulid liitri rummi ja natukese söögiga. Kuigi Mees jõi hoopis õlut, sai meil kaks liitrit rummi otsa veel enne, kui pood kinni läks. Nii et Poolvend L käis ja tõi veel ühe liitri rummi :D

Õhtu lõpp pole minul meeles, Mees juba magas minu toas ja ilmselt meie kolm vajusime ära üsna üheaegselt, sest Vennanaine M oli kööki viinud kolm peaaegu täis CubaLibre klaasi :)

(Mehele järgmisel hommikul avaldas muljet, kui korras köök oli ja kui ilusasse ritta need klaasid seatud olid :D - ta arvas, et seda tegin mina, kuid ei - see oli M. Ma ei tea kedagi nii hea perenaisevaistuga kui M!)

Enyway, mina tean, et ilma tablettideta jään ma magama alles järgmisel hommikul kell 10-11, nii et olin läinud kööki, et xanaxit võtta. Ja polnud sealt tagasi tulnud. Vennanaine M ronib tagasi voodist välja, tuleb kööki ja küsib: "*karikate emand*, mis sa teed siin?" Ja mina olin hästi kurvalt nentinud, et magan 😭. M ajas mu elutuppa diivanile, ma ütlesin talle aitäh, soovisin head ööd, tõmbasin teki peale ja panin käed rinnal risti nagu muumia :D - see kõik M'i jutu põhjal, mina ei mäleta sellest muhvigi. Natukese aja pärast tõusen istuli ja hakkan passerdama. M tuleb ka istuli küsib jälle: "*karikate emand*, mis sa nüüd teed?" Ja mina vastan: "Ma panen Väikut magama!" :D

Väiku magas oma toas juba ammu.

M kinnitab mulle, et Väikuga on kõik korras ja ma võin ilusasti magama minna.

Mina siis lähen, aga .... umbes 5 viimast kuud olen ma unes rääkima hakanud. Ma ärkan üles selle peale, et ma lõpetan lauset, mida ma unes alustasin :D Ja ma isegi žestikuleerin rääkides 🤣, nii et sageli ärgates ma räägin ja mu käsi on välja sirutatud, sest ma kas ulatan midagi, võtan midagi vastu või osutan millelegi :D Ja sellele M enam isegi vahele ei seganud, vaid kuulas ja imestas ja hommikul rääkis kõigile korduvalt, et "ja kui IIILUSTI ta rääkis, nii kaunid laused, nii ilmekalt ja tundeliselt...!" :D Ja ta näitas pehmelt käteliigutusi, mida ma oma jutu saateks olin teinud :D (need olid nagu ringid, paid ja kallid rinna ees :D - ja samal ajal ma olin hästi ilusti ja armastavalt ja lohutavalt rääkinud jumal teab, mida :D).

Ja need kaks inimest (Poolvend L ja tema naine M) on konkurentsitult mu lemmikkülalised, sest ma toppisin M'le nina alla vaatamiseks oma uusi sulepäid ja päevikuid, ma tõmbasin oma Poolvennale pähe pikajuukselise valkjashalli paruka ilma temalt luba küsimata ja ... nad nagu annavad kõik andeks, naeravad kõhud kõveraks ja räägivad kõigest nagu see oleks midagi toredat, armsat ja naljakat :) Konkurentsitult mu lemmik-külalised ja minu tuumikperevälised lemmikud. Mu sünniperes siiski on inimesed, kes soovivad kuidagi korralikud ja lugupeetud ja väärikad ja peened olla. Olen märganud, et sa võid olla väga ilus ja peen inimene isegi siis, kui su soov ja kavatus on ennast täielikult lõdvaks lasta ja teise külje pealt - peen olla püüdev inimene ei pruugi sugugi endast peent muljet jätta. Ka teised näevad seda, et ... ta püüab!, aga pole, sest - ta püüab! Mitte ükski päriselt peen inimene ei pea püüdma olla peen.

Nii et, ma tõesti mõtlen, et ... me ei pea andma "parimat" - me peame andma Ennast! Nii tuleb palju ilusam suhe. Kuid muidugi ei saa kelleltki nõuda sellest aru saamist. 

///Jälle vahemärkus: kujutlege nüüd inimese pahameelt, kes PÜÜAB peen olla ja siis tulen mina oma hetke-hurraadega ja käitun nagu kloun, hüppan ja plaksutan, ahistan külalisi, ja teiste hinnang on ikkagi, et mina olen peen :D!?! Vaadake kui ülekohtune ja vimmatekitav selline asi võib olla :D. Ja minul pole mingit soovi olla peen, mul on soov olla puhas ja aus ja avameelne ja ennast hästi tunda. Ma tõesti mõtlen, et kui sa oled soe ja hea ja aval, siis sa ei pea muretsema selle pärast, mis mulje sa teistele inimestele jätad. Aga ,,, minu suguvõsas on inimesi, keda ma Armastan, ja kes siiamaani pole loobunud 'peenuse' väärtustamisest. Minu jaoks on see väga imelik. Lihtsalt OLE. Miks sa arvad, et sa pead PÜÜDMA olla? Ma ei saa sellest aru, see teeb ainult haiget mu meelest.

Ja ... ma jälle lisan jutukeeru. Kui mina olin teismeline, siis ma suhtlesin praegusest märksa rohkem ja puutusin palju kokku sellise asjaga, et mind peeti kuidagi ... peeneks. Näiteks õlled jagati laiali ja siis perenaine tormas kööki mulle klaasi otsima, sest tema arust (tervest seltskonnast ainukesena) mina polnud selline, kes õlut pudelist jooks - kuigi ma kõhklematult olin. Ma tunnistan, et ma olin(olen?) mõneti küll ehk elukauge ja omas maailmas, kuid ma mitte iial ei tundnud, et ma peaksin oma friiking Toolse/Bock õlle jaoks saama klaasi. Mõnikord on nii, et miski, mida sa ise pead oma küündimatuseks/häbiks, tundub teistele puhtus, mida nad peaksid hoidma...., kas pole? Ja samal ajal sellel 'puhtukesel' on erikohtlemise tõttu veel rohkem häbi ja segadust kui enne. Ma niigi proovin tõestada, et ma olen okei-davai-inimene, ja siis teised tormavad mulle mantleid poriloiku viskama, et ma oma friiking plätusid 'tõlda' astudes poriseks ei teeks. ? :D ? Pole tegelikult naljakas teismelisele, väga piinlik oli. Ma ei tundnud ennast austatuna - ma tundsin ennast 'välja-jäetuna'.///

Aga sellest viimasest külaliste-õhtust üks väga kummaline asi, mille peale ma ei oska isegi naerda. Ilmselt minu mure selle pärast, et külalised tahavad millalgi magada ja minu säutsumisetuju võib ikka veel olla nii suur, et ....... ma järgmisel päeval hakkasin IGALT POOLT leidma xanaxilehti! Vannitoast, köögist, minu toast, elutoast, laudadelt, riiulitelt ja põrandalt. Saaks aru, kui see oleks olnud ecstasy, party drug :D. Ilmselt ma toppisin need igasse kohta nina alla, et ma ei unustaks, et ma pean ühel hetkel 'armuliselt' lubama oma külalistel magama minna ja neid haigutamas nähes on kiire-kiire endale paar tabletti sisse võtta, et ei juhtuks see, et nemad tuduvad ja mina rõõmsalt ja "armastavalt" litsun ennast noorpaari vahele ja  muudkui jutustan edasi ja näpistan neid ninast ja küsin: kas see pole tore! Hei! Jou! Ma armastan teid NIII Väga! :D

Ma hoian kinnised tabletikarbid ja -lehed ühes suuremas karbis ja alati ainult üht poolikut lehte igast tarvitatavast vitamiinist ja ravimist väikeses punases tabletikarbis pildil ... ja järgmise päeva jooksul korjasin ma korteri pealt kokku need: 

Pildil polegi näha, aga leidsin ka 1,5 lehest välja võetud tabletti :D, poolik oli köögipõrandal

What on Earth??? :D

Hakkasin mõtlema, millal ma viimati nii paljudeks tundideks unustasin seltskonnas vesteldes mineviku ja tuleviku?

Jah, see oli nendesamade inimeste, L ja M seltskonnas üle 20 aasta tagasi.

Pretensioonitud ja lubavad inimesed on ikka üle kõige!

As much bliss as humanly possible.

Isegi häbi pole.

Noh, selline ... äkki ehk natu huvitav pildike päevikute taha :)

Mwahh! 😊😙🙏

---

Nagu tõesti sorri, aga ma tahaks veel ühest asjast rääkida.

See foto, seal on üks tumepunane tikitud mustriga karp, eksju.

Selle kinkis mulle aastaid tagasi üks blogilugeja. Ja väga imelik on see, et kuigi minu  meelerahu jaoks oleks justkui vaja igavat liiva ja tühja välja - mu tuba tegelikult on kollane-oranž-soepunane - mitte valge. Ja üks blogilugeja lihtsalt "juhtumisi" saatis väikese tumepunase tikandite ja pärlitega karbi, mis on täpselt see, mis minu tuppa täiuslikult sobib.

Ja see pole üksikjuhtum. Minu toas on mitu asja, mille mulle saatsid blogisõbrad mu elu suurima kriisi ajal, ja need pole asjad, mille ma ära põletan (küünlaid/viirukeid oli ka :) ), vaid mis on esile seatud minu toas, ma näen neid iga päev ja ... minu meelest on need kõik nagu monumendid Armastusele. Inimesed, kes sellel raskel ajal tegid kingitusi, ei teinud seda ju otseselt minu pärast - nad väljendasid omaenda soojust ja ilu, nad oleksid võinud ju ka ükskõik kelle teise sarnast blogi lugeda - need kingid olid loomulikult minu jaoks elumuutvad, kuid ma algusest peale mõtlen, et ... asi oli Neis, nende ilus ja hoolivuses.  Mehe insult oli suur šokk meie perele.  Kuid kui see juhtus ja ma oma blogis sellest rääkisin ja raskustest, mis võivad peret tabada sellisel perioodil, siis mind lihtsalt mitte ei kuulatud, vaid mind veendi vastu võtma abi ... ja mitte ainult abi vaid luksuslikke kingitusi. Ja alguses ma ütlesin, et kallid, mul on teie pärast nii hea meel, et te olete sellised, et te tahate aidata, kuid need probleemid pole kuidagi teie süü ja pole põhjust, miks te peaksite suhestuma selle järsu seisundimuutusega, mis toimus meie peres. Ja ... siin blogis pole palju lugejaid (((TORE :D))), kuid ma mõtlemisaineks ütleksin, et inimesed, kes soovisid meid murdepunktis finantsiliselt toetada, olid igalt elualalt, näiteks PANGAST, töötukassast ja kunstiinimesed! Kas see pole väga pöörane ja uskumatu. (Iga kord, kui ma sellest kirjutan, siis ma mitte ainult ei pühi pisaraid, vaid hakkan naerma, sest minu meelest on see nii üllatav ja kui ma üllatun, siis ma naeran :D).

Öelge veel, et pangainimesed on südametud haid. Üks inimene sellest pangast, kus mul endal konto on, tegi sellise igakuise 30-eurose toetuse mitmeks kuuks, kuigi meil oli vaja ainult mõnekuisest majanduslikust miinusest üle saada ja me saime miinustest välja umbes kolme-nelja päevaga, lihtsalt teadsime, et lähikuudel ootas ees 2000 eurone väljaminek. Ma isegi eraldi kirjutasin panga-preilile, et oleme nii palju abi saanud, et kriis on möödas ja tõesti pole enam vaja saata, kuid ... ta veel ikka mõni kuu saatis seda 30 eurot. No mis sa oskad kosta sellise asja peale? Lihtsalt härduses ja segaduses naerdes kummarduda elu ees, mis osutub selliseks, et kui sa lepid uppumisega, siis elu ise kannab sind edasi ... ja sa ei saa mitte kunagi teada, MIKS? Minul pole siiamaani kõige õrnematki aimu, miks mu blogisõbrad meid majanduslikult aitasid välja kohast, kust me ise mitte kuidagi saanud poleks, sest minu sünniperes kellelgi pole koostunnet-kaastunnet. Kõigil on alati tingitud armastus - sa pead selle välja teenima. Kõik häbistavad kõiki, et nad ei valmistunud juba varem ette halbadeks aegadeks ja tegelikult minu sünniperes keegi isegi ei ELA, vaid nad muudkui aga valmistuvad tuleviku rasketeks aegadeks, hoiavad suhteid ja raha, et kunagi tulevikus poleks hirmu, ja nad keegi (praegusel eluhetkel) pole nõus tunnistama, et nad elavad hirmus, kavandavad, mahhineerivad, ja mu vanemad mõneti mõistavad mind hukka, et mina seda ei tee. Ja samas mina näen nii väga selgelt, kui palju õnnelikum olen mina ja meie väike pere ..., kuid nende jaoks õnn on midagi, mis saab tulla alles tulevikus, kui sa 'elu ajal' oled kõik õigesti teinud. Mitte ükski inimene minu sünniperest ei usu, et õnne saab tuua kohe täna oma igasse argipäeva ainult leppimise ja pehmuse kaudu. Ja minu jaoks see tähendab, et on väga kahtlane, kas kellegi neist ellu õnn iial tuleb. Sest õnn pole asi, mida sa pead ette valmistama ja ära teenima, see on midagi, mida sa pead olema ja millele ruumi tegema. Kuid on tulutu selle üle vaielda.

Okei, ma ei oska seda juttu kokku võtta.

Bye, muskad! :)

-------------

Ma tean, et see jutt on väga kaootiline, kuid kui ma pean hakkama seda kõpitsema, siis see jääbki rääkimata, nii et ... jätke lihtsalt arusaamise-lüngad mõnesse kohta :)

Ma loodan teie leebuse peale :) 🙏💖

------

Muusika. Päris piraka osa oma elust arvasin ma, et tingimusteta armastus on Dostojevski idiootidele või sentimentalistidele. Kuid ... ma kinnitan teile, sõbrad, kui te saate väga rahulikuks, vaikseks, õnnelikuks ja tugevaks, on see ainus armastus. Sest sinult ei saa ära võtta, ükskõik, mida või kui palju sa "annad". Andes sa ainult saad. Ja nii ongi.

Ehh, ma panen selle versiooni ka, sest mina kuulsin seda laulu esimest korda Black Mirroris ja ehk on ka teie hulgas sotsiaalulmefänne, kes ka esimest korda kuulsid seda sellest sarjast :) Ma ei tea, kas see on tõsi :D, aga ma kipuks väitma, et see naine siin laulab meelega ebakindlamalt, sest see oli selles sarjas ju tema elu esimene esinemine ...

Selles Black Mirrori osas oli veel üks huvitav asi: sa ei pidanud maksma mitte televisiooni eest, vaid selle eest, et sa saksid selle ajupesupläma natukeseks kinni panna. Nagu mingid Põhja-Korea krapid, mis pasundasid 2-3 tundi ja kinni panna ei saanud :D