Mühh!
Uhh, käisin esmaspäeval apteegis - ostsin seitse erinevat asja millest kuuele olid retseptid ja siin tuleb alati tähelepanelik olla, kui kanged, mis firmalt ja mis kujul ravimid on, nii et iga ravimit tuleb eraldi taga toomas käia, ja ... hakkasin mingil hetkel järsku tugevasti värisema 😕😞
Järgmisel päeval olin ka veel kurb, väsinud ja pikutasin pesas, kui tuli Mees ja ütles, et sõber helistas - tema poeg läks vabasurma.
Ja nemad ei saa isegi voodis pikutada selle peale ...
Kurb!
Lugesin "Gripsholmi lossi". Omapärase tundetooniga raamat. Peategelasteks on Saksa paarike, kes sõidab Rootsi viienädalasele puhkusele. Nad tunduvad olevat nii purustatud illusioonidega, et on otsustanud mitte lihtsalt kõike naljaga võtta - mis on hea ja eluterve -, vaid kõike naljaNA võtta, mis enam sugugi adekvaatne pole, kuid toimetulekumehhanismina mingi aeg kindlasti töötab. Nad käituvad teineteisega rõhutatult nii nagu oleks nendevaheline midagi väga tühist ja muigamaajavat - seda nii omavahel olles kui ka sõprade ees. Nad kostitavad teineteist tobedate/lugupidamatute hüüdnimedega ja nokivad teineteist pidevalt. Meespeategelane tunneb naise vastu ilmselgelt tunnustus, et ta "asja nii mõistusega võtab" ja oma käitumisega meest rahustab, et vastastikkusele kiindumusele ei järgne abielu-väljapressimine. Vähemalt niipea mitte :) Kui nad ei päästaks üht õnnetut last kohalikust lastehoiust (vanemad saatsid möödunud sajandi alguses lapsed mitmeks kuuks või isegi aastaks tasulisse lastekodusse, kui neil endal polnud võimalik lapse eest hoolitseda), oleks kogu see raamat üks paras klounaad: mask irvitab, selle all on aga vana ja kibestunud nägu. Olid kord "neli illusiooni", kuid nüüd oleme vanemad ja targemad ja oskame irvitada oma rumalate unistuste üle ...
Muidu raamat on naljatamist täis, aga ütlemata jäetud asjad on need olulised asjad. Nii et lõpuks hakkab ikka kurb.
Comments